Postitatud

Kõlgus

Kõlgus ehk eesti keeli heinaküün. Kõlgusest… ontlikuks panipaigaks!

Mida järgmiseks? Kõlgus – see muidu krapsakas hoone, kuid üht nurka pidi häbitult viltu vajunud ning ilmse kavatsusega kreeniprotsessi järjekindlalt jätkata.  Käisid siis kaks kanget, peremehest tegev- ja „troonipärijast“ tulevane insener, asja uurimas. Ja ennäe: vesi, salapool, oli leidnud kõlguse nurga alla mugava koha – tal puudus lihtsalt äravoolutee.  Selge: kraav, aga Sõrmuse, mitte Andrese-Pearu moodi ja seal ta nüüd uhkeldab, juhtides vihmavett alla oru poole.

Aga nüüd kõlguse kallale! Abiks kutsuti algul kohalik ehitusmees Väino, aga siis viis saatus meid kokku puumeister Karlaga ning töö läks lahti. Maa oli nõnda pehme, et meetrine pakk, millele tungraud toetus, vajus üleni maa sisse, aga palksein ei kavatsenudki ennast liigutada. Lõpuks saadi alumine palk kivi peale. Tõsi, mitte küll päris alumine, sest see oli nii pude, et lagunes lihtsalt laiali… ja tuli asendada.

Veel üksjagu kõpitsemist ja eestiaegne auväärne hoone lükkas oma selja sirgu ning sai hoopis rõõmsama väljanägemise. Hakkama saime! Aasta siis oli 2011.

Postitatud

Uma tettü esimene postitus

Kõik algas kemmergust

Uma Tettü esimene blogi postitus… Miks blogi? Oleme tänaseni läbi ajanud FB-ga, kuid tundsime, et emotsioone ning mõtteid, mida jagada on niiiiiiiiiii palju, et FB jääb nende jaoks leebelt öeldes pisut kitsaks. Ja teemasid, mida käsitleda, on nõnda rohkelt, et raske on leida niidiotsa, millest selle jutukera kerimist alustada. Aga OK, haaran ühest ja vaatame, kas saan selle umbsõlme lahti harutatud!

Järjekordne reede õhtu, mil Tartu ekipaaž Vana-Sõrmuse tallu jõuab ning on sunnitud konstateerima, et kõlgus on jälle pisut enam kreeni vajunud, laudatagune pajuvõsa nagu nõiaväel taas pikemaks veninud, kivikangrutes uhkeldavad ohakad ja… kemmerg üha rohkem upakil…

Kuidagi kurb ja trööstitu, lausa nõnda õnnetu, et isegi Vanaema imeline paradiisiaed ning muro, millele muruniitjaga traditsiooniliselt ring peale tehtud, ei suuda seda vaatepilti eriti helgemaks muuta. Ja siit ta siis tuli, meie esimene Taneli abiga valminud uusehitis – see südamega majake – küllap mõikasite, millest jutt käib.

Polnudki nii keeruline ja ehk ka saatuse sõrm kinnitamaks, et miski pole võimatu, kui väga tahta. Olime just 2011.a. lõpetanud oma suvila projektiga ning viskasime kildu, et millega nüüd vaba aega sisustada, kui elu mängis kätte uued kaardid ja tõdesime, et kui saatus suleb ühe ukse, siis avab ta teise. Meie jaoks sai selleks Vana Sõrmuse talu.