Autor: umatalu

Turism – tule Uma tettüle külla! Tõesti – turism tundus valdkonnana, kuhu meie oma jalga küll ei pidanud tõstma. Pidasime oluliseks tegelda oma käsitöölimonaadide Mustsõstra mull 330ml tootmisega ja oma “pisikese” 5 tuhande põõsaga mahe mustsõstrapõllu hooldamisega. Hea mitu aastat ahvatlesid kohalikud Visit Setomaa https://visitsetomaa.ee esindajad meid ka turismikaruselli astuma. Kas tuli see asjaolust, et elame 200-aastase ajalooga seni tegutsevas talus? Või hoopis sellest, et meil on üks väga vähestest seni tegutsevatest kindlustaludest? Või järjepidevus – 7. põlv oma talus? Või et oleksime üks uus paik, mida Setomaa külastajad saaksid avastama tulla?

Igatahes juhtus nii, et 2022.a. sattusime lugema kuulutust koolitusest teemal “Pärandturism”, läbiviijaks haabjas.com ja Aivar Ruukel. Veebiloengud, arutelud, põnevate paikade külastamine nagu räätsamatk Soomaal, suitsusauna rituaal Eha Veeroja juures Mooskal https://mooska.eu ja lõputöö. Nii see pisik naha vahele pugeski.

Samas tundsime, et turismialaseid teadmisi oleks veelgi juurde vaja ning järgmine, seekord juba mentoritega koolitus ja mõtteragin järgnes 2023.a. Siis võtsime vastu ka esimesed külalised – tõsi küll vaid mõned grupid, sest uus elu tahtis ka veidi kohanemist.

Aga seltskonnad olid mõnusad, nende üllatus ja huvi siirad ja muidugi tore, et neile meeldisid Uma tettü naturaalsed limonaadid. Välisturistidele pakkus tõsist huvi meie piimhappebakteriga Seto taar . Pisut peavalu valmistas taari tõlkimine … lõpuks sai ta kvassiks.

Ah jaa, nagu juba arvasite: meie gruppidele mõeldud talutuuriga käib kaasas ka meie jookide degusteerimine. Samuti võimalus külastada meie poodi ehk nn. vabriku poodi – nii nagu lapsed teda tögamisi nimetavad.

Ja taas leidis kinnitust tuntud tõde: tilkuv vesi kulutab kivissegi augu ehk jah, Turism – tule Uma tettüle külla!

Võilille mull – villime joogi pudelisse. Eelmises postituses sai tooraine mure küll edukalt lahendatud, kuid teekond villimiseni oli taas omaette ooper. Kuna kõik meie käsitööjoogid Kombo kast – valin ise 12 toodet on valmistatud PÄRIS marjadest ja ürtidest ning ilma keemiliste värv- ja säilitusaineteta, pidime oma ülesannete ahelas mõtlema läbi ka pastöriseerimise https://tlu.ee/hoidis . Kuidas seda teha st. mis nõu selleks soetada + sobiv termomeeter + mis temperatuuriga ja temperatuuril villitud pudelid võib pastöriseerima panna? Oi jah ja muidugi kõige tähtsam: limonaadiga, olgu ta siis käsitöö või mitte, käib kaasas mull ehk CO lisamine. Seda ju kraanist või voolikust juurde ei pane, vaid vaja on aparaati.

Tänapäeval on ju võimalik kõike internetist osta, kuid maksta väga korralik summaaparaadi eest, kui sa ei tea, kas sinu käsitöölimonaad ka rõõmsa tarbija leiab, oli üsna riskantne. Odavam võimalus? Teha ise!!! Siin tulid appi inseneri mõistus, loogika ja kirjandus.

Peremees veetis päevi töökojas, kus kuuldus kopsimist, sekka …. sõnu ja lekkis värvilõhna ning seal ta oli – meie oma Uma tettü = oma tehtud http://www.facebook.com/umatettu villija! See aparaat oskas pudelisse panna küll joogi ning lisada CO, kuid korkida tuli käsitsi. Operatsioon: Võilille mull – villime joogi pudelisse – lõpetatud! Uma tettü villija jõudlus oli küll väike, aga saime hakata vaatama, kuidas meie naturaalne Võilille mull 330ml “peale läheb.

Käsitöölimonaad – võilille mull – tõeline kevadekuulutaja. Täpselt! Täna kirjutangi vahelduseks renoveerimisele, remondile ja ehitusele hoopis käsitöölimonaadidest. Kui aus olla, siis eks me mõtlesime päris törts aega, mida meie perefirma peaks tootma hakkama ning mõte kaldus üha enam käsitöölimonaadide poole. Ja ikka nende, mille tooraine tuleks puhtast loodusest, mis oleksid päris marjadest ja ürtidest ning muidugi mõista ilma kunstlike värv- ja säilitusaineteta. Kuna ükski mari ega puuvili paraku ei valmi mais, siis pöördusime ürtide poole. Ja mida on meil mais-juunis kõige rohkem? Ikka võilille https://ecosh.ee – seda sama, mida iluaiafännid ei suuda ära kiruda ja mille vastu imelise inglise muru kasvatajad väsimatult võitlevad. Meie seevastu ootasime esimeste õite puhkemist ja nautisime meid ümbritsevat kuldkollast vaipa.

Aga jah, eks see korjamine oli omaette töö, kuna kasutusse lähevad ainult kollased õied ilma igasuguse rohelise träpsuta. Tõeline protsess, mille käigus ühe ämbri täissaamine võttis mitu tundi. Õnneks tulid appi ka lapsed, kasutati erinevaid töövõtteid, kuid ikka sama jama: nõud täitusid kehvasti. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: panime internetti kuulutuse, et ostame võililleõisi. Seepeale helistas meile üks ajakirjanik ja küsis: “Ajate inimestel päid segi – nalja teete või?” Kui siis sai ära seletatud, milles asi, ilmus 15 min. pärast https;//delfi.ee -s meie võillle kokkuostu kuulutus ja sündis ime: 3 päeva oli telefon punane ja pakuti meile ihaldatud toorainet üle kogu Eestimaa: põhjast lõunasse ja Narvast Saaremaani. Kahjuks aga oli kuulutus mõeldud pigem ümbruskonna nobenäppudele, sest õied säilivad külmutamata kujul vaid ööpäeva… Aga tänud https://delfi teravsilmsele ajakirjanikule – meie mure sai murtud! Selline oli seekordne tagasivaade teemal ” Käsitöölimonaad – võilille mull – tõeline kevadekuulutaja ” . Aga meie limonaadini Võilille mull 330ml jõuame juba õige pea.

Mis halvasti, see uuesti – renoveerima! Nii ka meie Vana-Sõrmuse talus. Ei saa ju tahtagi, et pea 200-aastased hooned püsiksid sama krapsakad kui nad kunagi tehti ja eks see kord nii nende vana aja majadega ole http://vanaajamaja . Eks vihm ja lumi ning muidugi ka vesi, mis oli vundamendi alla kogunenud, olid usinalt oma tööd teinud. Ja seetõttu nägi meie kunagise aganiku alumine palk ikka päris õnnetu välja. Õnnetu on veel viisakalt öelda – tegelikult oli ta suhteliselt olematu. Nõnda et kui otsustasime hakata teda välja vahetama ja seina tungrauaga üles tõstsime, pudenes suur osa temast lihtsalt tolmuks…

Nii et labidas kätte ja see õnnetu puru kärusse ning komposti! Seejärel tegid meie usinad töömehed uue aluse ning paigaldasid seto kombe kohaselt kivid, et ikka kimmäs saaks ning millele tulevane palk toetuma hakkas. Ah jaa: kui tõtt tunnistada, siis eks siin Setos on töömeeste leidmine paras probleem, aga noh, meil läks õnneks. Igatahes ca 3 päeva müttamist ning uus korralik palk paika sai ja võisime kergendatult ohata: jälle üks linnuke kirjas. Ja aganikku oli meil vaja, sest siin hakkasid toimuma meie Võilille mull , Rabarbri mull , Pihlaka mull jt. käsitöölimonaadide degusteerimised. Nii et pole vaja peljata: mis halvasti, see uuesti ja renoveerima!

Killuke ajaloost: kõik, mis on kasutusel, kulub. Tiigi kohta on see ütlus justkui veidike kohatu, kuid siiski tõene. Eks Setos oli tiik iga majapidamise lahutamatu osa: tuli sealt ju loomade joogi- ja inimeste saunavesi. Keset talve tuli jäässe auk raiuda, et sealt siis juba kannipuude e. kaelkookudega täita Moonide, Mustide, Tutide jne. jooginõud. Aga suvel püüdsid meie lapsed tiigist kassidele kala ning järjekindel tegevus oli parve ehitamine, kuid sõit jäigi vaid ürituseks, sest parved läksid põhja ka ilma Tõnissoni abita…

Talud olid erinevad: kel oli õnne, sai oma tiigivee allikast, teised aga ootasid lumerikast talve , sest just kevadine sula täitis nende “reservuaari”. Meie esiisad siin Vana-Sõrmuses olid need rohke lume ootajad Talv Setomaal Vana-Sõrmuse talus. Ja tõesti: veel 80ndatel ulatus meil veepiir isegi meetrikese üle kallaste, kuid võta kinni, kas oli keegi tiigil prundi eest ära tõmmanud? Või muutusid põuaperioodid pikemaks, aga algas uus ajajärk, kus – oohh! – ühel septembripäeval sai tiigi keskelt kuiva jalaga läbi minna. Igatahes otsustasime ette võtta tiigi puhastamise ja süvendamise ehk renoveerimise. Kuna ka naabrirahvas soovis oma veesilmi atraktiivsemaks muuta, panime 2013.a. seljad kokku ja kutsusime tehnika enda juurde kohale.

Ja oi, küll ta alles müttas! Koormate kaupa laeti kallurile tiigist tulnud muda ja lõpuks ka juba mulda. Kopajuht oli loominguline ning kujundas meile sootuks suurema “veesilma” kui see kunagi oli olnud. Selline siis seekordne killuke ajaloost… http://www.facebook.com/umatettu

Kuid lõppesid lumised talved ja kui kevadel esimest korda tiiki, õigemini tiigiauku, nägin, siis tundus see küll hiiglasliku pommilehtrina. Isegi paduvihm poleks suutnud täita. Mida teha? Aga sellest juba edaspidi..

Minu e. http://uma tettü kodu on minu kindlus – täpsemini ei saagi öelda ühe Setomaad iseloomustava elamise – arhailise kindlustalu kohta. Tõsi: pole siin uhket paekivist laotud kõrgete tornide ja laskeavadega kindlust! Hoopis kinnine, igast küljest hoonete ning väravatega ümbritsetud taluõu (vt. http://google maps uma tettü ). Ja väljapoole vaatamas pole ühtegi akent välja arvatud köögi oma. Sealt sai pilku peal hoida suurel uhkel peaväraval e. väretil samuti igaühel, kes jalgsi või siis hobusega sellele lähenes. Meie külalised on tihtipeale huvi tundnud, miks pidi talul just selline suur ja pompöösne sissepääs olema. Eks ühelt poolt peljati nn. kurja silma ning pikki näppe, aga teisalt käisid siit Setomaa piirkonnast http://Mokornulk pidevalt üle kõikvõimalikud sõjasalgad, peas vaid üks mõte: täiendada oma kõikvõimalikke varusid…

Ja see suur väret oli tõesti uhke, kuid paraku ei pidanud esialgne ajahamba puremisele vastu, vaid asendati kunagi sotsialistliku ja oluliselt kergemaga. Kuid kui oma 200-aastase ajalooga talu renoveerimise käsile võtsime, otsustasime teha ka uued väravad. Õnneks oli säilinud esialgne väravaleht, millelt šnitti võeti – nii valmiski praegune identne http://Vana-Sõrmuse väret – aitäh , meistrimees Ott! Tõsi: värav ja selle katus on küll uued, kuid sirgekssätitud väravapostid kannavad endas aastate hõngu ning on ajaloolised. Ja tõesti, nii võimegi öelda, et minu kodu on minu kindlus!

Tasapisi oleme nende väravate taga arendanud ka käsitööjookide tootmist: nii valmivad siin Pihlaka mull 330ml, Mustsõstra mull 330ml, http://Sehhiito (ei saa ju seto ometi öelda mojito!).

Seto taar?

Esimene piimhappebakteriga kääritatud leivakali – Seto taar – nüüd siis temast lähemalt. Eks olnud hapendamine juba vanasti traditsiooniliste seto jookide enesestmõistetav osa. Meiegi saime oma idee esivanemate tarkusest – elagu traditsioonid – kuid ühendasime selle kaasaegse teadusega.

Bakter? Jah!

Pöördusime nimelt EAS-i toel Eesti Maaülikooli https://www.emu.ee poole koostööettepanekuga ja nii ta sündis: meie oma bakter. Nii et kui naudite Uma tettü Seto taar -i, siis teadke, et see on esimene ning siiani ainus kali, kus on toimetanud piimhappebakter! Ja nii nagu kõik meie joogid, on ka taar valmistatud PÄRISasjadest ning pastöriseeritud. (http://www.umatettu.com ) See tähendab, et kasutatud pole mingeid kunstlikke pulbreid, eliksiire ja säilitusaineid!

Kellele ja millal?

Meie taar on nende lemmik, kes hindavad ehedust peavad kalliks traditsioone. Naudi taari kas suvekuumuses, kodus kamina ees, sõpradega saunas või hoopis jõululauas! Ja muideks, tõsi see, et jõuluks/aastavahetuseks tuleb meil välja taari Jõulu ERI – häid kliente tuleb ikka üllatada! Jah, selline ta siis sai see meie – esimene piimhappebakteriga kääritatud leivakali – Seto taar !

All about Seto taar (kvass)

Acidification was a self-evident part of traditional Seto drinks in old days already. We got our idea from wisdom of our ancestors and combined it with modern science.

We contacted the Estonian University of Life and Science with a co-operation proposal. And that ‘s how it was born: our own bacterium. Up till today it is the first and only kvass where lactic acid bacteria has been used! And like all our other drinks taar is made from Real ingredients and pasteurized. That means that NO artificial powders, elixirs or preservatives have been used.

Our taar is the favourite of those who value authenticity and traditions. Enjoy taar either in summer heat, at home in front of the fire place, with friends in the sauna or at the Christmas table. Choice is yours!