Talv Setomaal Vana-Sõrmuse talus jõudis kätte ootamatult kiiresti. Askeldusi täis suvi sai otsa nagu nipsust ning sellele järgnes kibekiire jõulueelne aeg.
Mida see endaga kaasa toob? Enesestmõistetavalt http://uma tettü ühe “esileedi” Mustsõstra-maasika glögi, mida oodatakse nii firmade , http://uma mekk kui ka eraisikute kinkepakkidesse. Kiire aeg, kus pruulikoja tegevused vaheldusid teeradade sisselükkamisega õue peal. Talvetaat oli otsustanud sell aastal helde olla ning puistas lund kui varrukast: lumehanged ulatusid juba poole Vana-Sõrmuse talu kasvuhooneni ja neil ei paistnudki lõppu tulevat enne kui vahetult jõulu eel jõudis kohale suur sula ise.
Vahel sai käidud ka külavahel jalutamas ja uudistatud, kui palju kitse- või jänesejälgi oli metsa poolt meile toiduotsingule tulnud. Sai vastu võetud nii Mardi- kui Kadrisandid – tore, et http://Setomaa neid põlvest-põlve kestvaid traditsioone au sees hoiab!
Eks olnud hapendamine juba vanasti traditsiooniliste seto jookide enesestmõistetav osa. Meiegi saime oma idee esivanemate tarkusest – elagu traditsioonid – kuid ühendasime selle kaasaegse teadusega.
Bakter?Jah!
Pöördusime nimelt EAS-i toel Eesti Maaülikooli poole koostööettepanekuga ja nii ta sündis: meie oma bakter. Nii et kui naudite Uma tettü taari, siis teadke, et see on esimene ning siiani ainus kali, kus on toimetanud piimhappebakter! Ja nii nagu kõik meie joogid, on ka taar valmistatud PÄRISasjadest ning pastöriseeritud. (http://www.umatettu.com ) See tähendab, et kasutatud pole mingeid kunstlikke pulbreid, eliksiire ja säilitusaineid!
Kellele ja millal?
Meie taar on nende lemmik, kes hindavad ehedust peavad kalliks traditsioone. Naudi taari kas suvekuumuses, kodus kamina ees, sõpradega saunas või hoopis jõululauas! Ja muideks, tõsi see, et jõuluks/aastavahetuseks tuleb meil välja taari Jõulu ERI – häid kliente tuleb ikka üllatada!
All about Seto taar (kvass)
I can’t help but write about our drink called taar. Acidification was a self-evident part of traditional Seto drinks in old days already. We got our idea from wisdom of our ancestors and combined it with modern science.
We contacted the Estonian University of Life and Science with a co-operation proposal. And that ‘s how it was born: our own bacterium. So if you enjoy Uma Tettü’s taar you know that up till today it is the first and only kvass where lactic acid bacteria has been used! And like all our other drinks taar is made from Real ingredients and pasteurized. That means that NO artificial powders, elixirs or preservatives have been used.
Our taar is the favourite of those who value authenticity and traditions. Enjoy taar either in summer heat, at home in front of the fire place, with friends in the sauna or at the Christmas table. Choice is yours!
Võta osa Uma Tettü FB (vaata. http://FACEBOOK/UMA TETTU) auhinnamängust ja võida endale auhinnaks 5 liitrit mahedat mustsõstra 100% täismahla! Võitja loosime välja 31. märtsil.
Auhinna saamiseks:
Jaga postitust oma seinal
Pane „like“ Uma tettü FB lehele
Kirjuta, kellega koos mahla naudiksid
Mustsõstar on eestimaine supermari – eks see on ka üks põhjus, mis ajendas meid rajama “pisikest” mahedat ca 4,5 tuhandest põõsast koosnevat põllukest. Need mustad marjad on pungil C-vitamiinist st. aitavad tugevdada immuunsüsteemi. Samas on nad rikkad ka antioksüdantide poolest, konkureerides edukalt jõhvika ning arooniaga. Mustsõstra tervistavaid omadusi tuleb nagu varrukast, aga kõiki siin üles lugema ei hakka – läheks liiga pikale. Kel huvi ning kes soovib täpsemat infot, saab lugeda lehelt Tervislik toitumine .
Oled ju väärt, et ennast poputada selle vitamiinidest pakatava ÖKO mahlaga. Meie, Uma tettü , päevamenüüsse kuulub küll klaasike seda mõnusat külmpressitud mahedat mustsõstra mahla, tõsi küll, ülepäeviti asendab seda Mahe mustsõstra-ingveri shot 200 ml – tublid ja väega joogid mõlemad!
NB! Kui Sul ei peaks loosiõnnega näkkama, siis lasksime kuni 15. aprillini 2023.a mustsõstra mahla hinna allaka meiehttp://uma tettü e-poode-poes. Nii et kui oma varud otsa lõppenud, saad neid sealt hõlpsasti täiendada.
Mis seal salata: eks nii meid, kui ka Vanaema e. minu kuldaväärt ämma (kuigi ta seda valju häälega välja ei öelnud) hakkas üha enam kimbutama küsimus: mis saab Vana-Sõrmuse talust edasi siis, kui armsat koduhoidjat seal enam askeldamas pole… Kuidas edasi – mis saab meie maakodust?
Kas palju vaba aega ja mammonat või hoopis kõva töö?
Kas nautida vabadust st. elu suvilas ning panna talu müüki ja mõne aja pärast naabritelt kuulda, et mets maha võetud ja hoonetel katused sisse langenud? Hoida talu endale ja käia suviti ainult muru niitmas, lastes hoonetel oma elu elada e. teisiti öeldes: laguneda? Ühesõnaga: otsisime Saalomoni, kes tuleks ning targa otsuse teeks.
7. põlv Vana-Sõrmuse talus
Kaalukauss langes talu kasuks. Miks? Sest see on Pauli lapsepõlvekodu, sellega kaasnevad emotsioonid ja põnev ajalugu ning mis seal ikka salata: eks ka minugi kui „tsuhknast minni“ hinge oli talu tasapisi pesa teinud. Lisaks ilmselt ka missioonitunne: Pauli hobi uurida Sõrmuse suguvõsa ajalugu – oleme ju 7. põlv oma talus! – ning säilitada Setomaale omane arhitektuur: siinkandis üks väga vähesena säilinud kindlustalu.
Seto algupärane arhitektuur – kindlustalu
Ei olnud minagi seda väljendit varem kuulnud, nii et siinkohal väike selgitus: kindlustalu on talu, kus keskel olev siseõu on ümbritsetud hoonetega, sissepääsuks jalgvärav + suured kõrged seto väretid, kust omal ajal hobuse ja vankriga sai sisse-välja käidud. Kindlustalu hoonete aknad, kui neid üldse oli, avanesid siseõue poole (ikka sellepärast, et pikanäpumehed akendest salaja sisse ei pääseks), v.a. elumaja (köögi) omad, kus oli näha ligipääsutee väretitele. Tunnuspildiks on Maanus Kullamaa tehtud foto, mille abil saab kindlasti meie majapidamisest parema ettekujutuse.
Vana-Sõrmuse kindlustalu suured Seto väretid (väravad)
Tõsi, selline pilt avanes mõni aeg tagasi, siis kui olime Vana-Sõrmuse tallu juba aastate vältel üksjagu panustanud. Kuidas me nii kaugele jõudsime – eks sellest pajatavad edasised blogi lood. Nii et kel huvi, jääge meiega!
How about the future?
It is not a secret, but we faced a big problem: how about the farm in the future when there will no be Grandma acting here any more…
Take pleasure in our summer cottage and sell the farm? And to hear from our neighbours in some time that our forest has been cut down and sold and the buildings have been sunk being the interest of nobody… Or only to go mowing the lawns in the summer and let the buildings to be destroyed in course of years. To pull the things together: we looked for Salomon to give us a wise decision.
Farm of course
We choose the farm. Why? Because it is Paul’s childhood home, it has a long and interesting history and to tell you the truth it had become a very lovely place for me as well. And of course the missioon: Paul’s hobby to study the history of the family and to maintain the unique architecture of Setomaa called fortified farm.
Fortified farm
Do not be astonished: it is not a fort, but let me explain: it is a courtyard surrounded by buildings having a small gate for people to pass and a huge one so called a Seto gate for horses. All the few windows are towards the courtyard (to make the life of thieves hard) except a couple of those of the living house to help to get a view of the possible visitors approaching the gates. (the photo by Maanus Kullamaa). The picture was taken in 2018 but it took quite a long time, hard work and capital investments to put the farm in such condition as it looks on the photo.
Mahe mustsõstra-ingveri shot ÖKO ? Just! Tootearendus ei maga ja mida siin pikkadel pimedatel talveõhtutel ikka teha… Kõigepealt sirutab Uma tettü Pegasus tasahilju tiivad välja ning siis läheb tema luulelend edasi tootearendusse, kes võtab mõtte juba tõsisemalt ette ning ülesande lahendada: algavad katsetused ja mitmed degusteerimised ning lõpuks näeb päevavalgust lisaks mahedale mustsõstra mahlale ja mahedale mustsõstra jahule meie kolmas täis ÖKO toode!
Otsisime ühest, teisest ja kolmandast kauplusest, kuid selgus, et Eesti kaubandusvõrgus on päris mitu väljamaise päritoluga shotti, kuid kohalikku ja eestimaist andis lausa tikutulega otsida. Nii tekkiski Uma tettül mõte anda oma panus selle „augu“ täitmiseks ning lappida seda just igati ausa ning kimmä ja tuttuue tootega, milleks sai meie mahe mustsõstra-ingveri shot. nimigi ütleb, koosneb Uma tettü hommikune „energialaks“ ainult kahest komponendist: mahedast mustsõstra mahlast (sõstar nagu ikka meie mahedalt ja pisikeselt 4,5 tuh. põõsaga põllult) ning mahedast ingverimahlast. Ei piiskagi vett, ei terakestki suhkrut, ei ühtki säilitusainet – sest nii nagu kõik meie joogid, on shotki pastöriseeritud – tõeline öko-inimese unelm!
Ja muide: see shot ei ole Šotimaalt, vaid Setomaalt! Aga kas oled Seto shotti juba proovinud? Hoia avatud pudelit külmikus – nii saad ennast turgutada ja poputada neljal hommikul!
Vähe sellest, et juba vanade eestlaste uskumuse järgi löödi 2. veebruaril e. küünlapäeval talve selgroog katki, siis oli see päev ka mõnes mõttes kummardus meie naispoolele: mehed olevat sel päeval koduste tööde koorma oma õlule võtnud (!!!!), et naised võinuks üksteisele külla või hoopis kõrtsi minna – ikka seda naistepuna ehk punaseid jooke , olgu siis kraadiga või ilma, pruukima. Tuli ju teha kõik selleks, et suveks kenad punased põsed saada!
Ja siis see ilmaennustuse pool: kui küünlapäev oli selge, pidi ilus suvi tulema aga kui sadas, oli suvelgi vihma oodata. Huvitav, kas tänane lörts kisub ka sinna ludrisse kanti?
Nüüd aga teise väga olulise daatumini – Tartu rahuni, mille sõlmimisega 2. veebruaril 1920. aastal tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja lõppes Vabadussõda. Väga nauditav ning läbirääkimistest hästi ülevaadet andev saade oli 2020.a. valminud ETV-s näidatud Hetk ajaloos: Tartu Rahu. Me pole küll teab mis tähtpäevadest kinnipidajad, kuid sellele sündmusele mõtleme tänutundega tagasi. Minu tookordse töökoha aknast avanes pilt, kuidas Jaan Poska Gümnaasiumi (Vanemuise 35) seinal avati sellele sündmusele pühendatud mälestustahvel – kuidagi uhke ning emotsionaalne hetk oli… ning on selleks jäänud tänapäevani. Paraku toonase õnneaja katkestas järgmine suur sõda, kuid sellega kaasnenud sündmustest ning elust meie talus nii kirjas kui pildis juba edaspidi…
Aga naudime tänast päeva, mõtleme tagasi olnule ning tarkadele meestele. Ja pokaal Mahe mustsõstra täismahl 5-L kraaniga kotis või punast veini nii nende meeste kui ka tänapäeva naiste ja noorikute õhetavate põskede terviseks sobiks hästi tänasesse õhtusse!
Eks on nii mõnigi Uma tettü koduka külastaja vaadanud, et oleme oma blogipostituste osas leebelt öeldes väga kitsid olnud. Ei saa pattu salata… Aga nüüd, kui käes on järjekordne talvepuhkus, püüan seda viga parandada.
Eks see hingetõmbe, valge vaikuse ja tilkuvate räästaste aeg olegi endasse vaatamiseks, analüüsiks ning uute sihtide seadmiseks. Paras katsetada uute maitsete ning ehk isegi uue tootesarjaga ning miks ka mitte teha sootuks midagi uut: avada külalistele sagedamini oma talu väravad.
Siinkohal tsiteerin Gustav Suits sõnastatud Noor-Eesti kreedot “Olgem eestlased, aga saame ka eurooplasteks!” See 1905.a. ilmunud ütlus on rohkem kui 100 aasta jooksul olnud üks aktuaalsemaid enim tsiteeritud ja tõlgendatud üleskutseid. Väärtustame oma talu 200-aastast ajalugu ning seto pärandkultuuri ning püüame seda tutvustada ka teistele huvilistele. Seetõttu võttiski Uma tettü juba 2022.a. algul vastu kutse osaleda Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 üritustel – põnev!
Kõlgus ehk eesti keeli heinaküün. Kõlgusest… ontlikuks panipaigaks!
Mida järgmiseks? Kõlgus – see muidu krapsakas hoone, kuid üht nurka pidi häbitult viltu vajunud ning ilmse kavatsusega kreeniprotsessi järjekindlalt jätkata. Käisid siis kaks kanget, peremehest tegev- ja „troonipärijast“ tulevane insener, asja uurimas. Ja ennäe: vesi, salapool, oli leidnud kõlguse nurga alla mugava koha – tal puudus lihtsalt äravoolutee. Selge: kraav, aga Sõrmuse, mitte Andrese-Pearu moodi ja seal ta nüüd uhkeldab, juhtides vihmavett alla oru poole.
Aga nüüd kõlguse kallale! Abiks kutsuti algul kohalik ehitusmees Väino, aga siis viis saatus meid kokku puumeister Karlaga ning töö läks lahti. Maa oli nõnda pehme, et meetrine pakk, millele tungraud toetus, vajus üleni maa sisse, aga palksein ei kavatsenudki ennast liigutada. Lõpuks saadi alumine palk kivi peale. Tõsi, mitte küll päris alumine, sest see oli nii pude, et lagunes lihtsalt laiali… ja tuli asendada.
Veel üksjagu kõpitsemist ja eestiaegne auväärne hoone lükkas oma selja sirgu ning sai hoopis rõõmsama väljanägemise. Hakkama saime! Aasta siis oli 2011.
