Mis seal salata: eks nii meid, kui ka Vanaema e. minu kuldaväärt ämma (kuigi ta seda valju häälega välja ei öelnud) hakkas üha enam kimbutama küsimus: mis saab Vana-Sõrmuse talust edasi siis, kui armsat koduhoidjat seal enam askeldamas pole… Kuidas edasi – mis saab meie maakodust?
Kas palju vaba aega ja mammonat või hoopis kõva töö?
Kas nautida vabadust st. elu suvilas ning panna talu müüki ja mõne aja pärast naabritelt kuulda, et mets maha võetud ja hoonetel katused sisse langenud? Hoida talu endale ja käia suviti ainult muru niitmas, lastes hoonetel oma elu elada e. teisiti öeldes: laguneda? Ühesõnaga: otsisime Saalomoni, kes tuleks ning targa otsuse teeks.
7. põlv Vana-Sõrmuse talus
Kaalukauss langes talu kasuks. Miks? Sest see on Pauli lapsepõlvekodu, sellega kaasnevad emotsioonid ja põnev ajalugu ning mis seal ikka salata: eks ka minugi kui „tsuhknast minni“ hinge oli talu tasapisi pesa teinud. Lisaks ilmselt ka missioonitunne: Pauli hobi uurida Sõrmuse suguvõsa ajalugu – oleme ju 7. põlv oma talus! – ning säilitada Setomaale omane arhitektuur: siinkandis üks väga vähesena säilinud kindlustalu.
Seto algupärane arhitektuur – kindlustalu
Ei olnud minagi seda väljendit varem kuulnud, nii et siinkohal väike selgitus: kindlustalu on talu, kus keskel olev siseõu on ümbritsetud hoonetega, sissepääsuks jalgvärav + suured kõrged seto väretid, kust omal ajal hobuse ja vankriga sai sisse-välja käidud. Kindlustalu hoonete aknad, kui neid üldse oli, avanesid siseõue poole (ikka sellepärast, et pikanäpumehed akendest salaja sisse ei pääseks), v.a. elumaja (köögi) omad, kus oli näha ligipääsutee väretitele. Tunnuspildiks on Maanus Kullamaa tehtud foto, mille abil saab kindlasti meie majapidamisest parema ettekujutuse.
Tõsi, selline pilt avanes mõni aeg tagasi, siis kui olime Vana-Sõrmuse tallu juba aastate vältel üksjagu panustanud. Kuidas me nii kaugele jõudsime – eks sellest pajatavad edasised blogi lood. Nii et kel huvi, jääge meiega!
How about the future?
It is not a secret, but we faced a big problem: how about the farm in the future when there will no be Grandma acting here any more…
Take pleasure in our summer cottage and sell the farm? And to hear from our neighbours in some time that our forest has been cut down and sold and the buildings have been sunk being the interest of nobody… Or only to go mowing the lawns in the summer and let the buildings to be destroyed in course of years. To pull the things together: we looked for Salomon to give us a wise decision.
Farm of course
We choose the farm. Why? Because it is Paul’s childhood home, it has a long and interesting history and to tell you the truth it had become a very lovely place for me as well. And of course the missioon: Paul’s hobby to study the history of the family and to maintain the unique architecture of Setomaa called fortified farm.
Fortified farm
Do not be astonished: it is not a fort, but let me explain: it is a courtyard surrounded by buildings having a small gate for people to pass and a huge one so called a Seto gate for horses. All the few windows are towards the courtyard (to make the life of thieves hard) except a couple of those of the living house to help to get a view of the possible visitors approaching the gates. (the photo by Maanus Kullamaa). The picture was taken in 2018 but it took quite a long time, hard work and capital investments to put the farm in such condition as it looks on the photo.
Vaata ka Kõlgus
Loe samuti FB Uma tettü
If you are interested to learn how we got so far, stay with us and you will get to know!
