Killuke ajaloost: kõik, mis on kasutusel, kulub. Tiigi kohta on see ütlus justkui veidike kohatu, kuid siiski tõene. Eks Setos oli tiik iga majapidamise lahutamatu osa: tuli sealt ju loomade joogi- ja inimeste saunavesi. Keset talve tuli jäässe auk raiuda, et sealt siis juba kannipuude e. kaelkookudega täita Moonide, Mustide, Tutide jne. jooginõud. Aga suvel püüdsid meie lapsed tiigist kassidele kala ning järjekindel tegevus oli parve ehitamine, kuid sõit jäigi vaid ürituseks, sest parved läksid põhja ka ilma Tõnissoni abita…
Talud olid erinevad: kel oli õnne, sai oma tiigivee allikast, teised aga ootasid lumerikast talve , sest just kevadine sula täitis nende “reservuaari”. Meie esiisad siin Vana-Sõrmuses olid need rohke lume ootajad Talv Setomaal Vana-Sõrmuse talus. Ja tõesti: veel 80ndatel ulatus meil veepiir isegi meetrikese üle kallaste, kuid võta kinni, kas oli keegi tiigil prundi eest ära tõmmanud? Või muutusid põuaperioodid pikemaks, aga algas uus ajajärk, kus – oohh! – ühel septembripäeval sai tiigi keskelt kuiva jalaga läbi minna. Igatahes otsustasime ette võtta tiigi puhastamise ja süvendamise ehk renoveerimise. Kuna ka naabrirahvas soovis oma veesilmi atraktiivsemaks muuta, panime 2013.a. seljad kokku ja kutsusime tehnika enda juurde kohale.
Ja oi, küll ta alles müttas! Koormate kaupa laeti kallurile tiigist tulnud muda ja lõpuks ka juba mulda. Kopajuht oli loominguline ning kujundas meile sootuks suurema “veesilma” kui see kunagi oli olnud. Selline siis seekordne killuke ajaloost… http://www.facebook.com/umatettu
Kuid lõppesid lumised talved ja kui kevadel esimest korda tiiki, õigemini tiigiauku, nägin, siis tundus see küll hiiglasliku pommilehtrina. Isegi paduvihm poleks suutnud täita. Mida teha? Aga sellest juba edaspidi..
