Kõlgus ehk eesti keeli heinaküün. Kõlgusest… ontlikuks panipaigaks!
Mida järgmiseks? Kõlgus – see muidu krapsakas hoone, kuid üht nurka pidi häbitult viltu vajunud ning ilmse kavatsusega kreeniprotsessi järjekindlalt jätkata. Käisid siis kaks kanget, peremehest tegev- ja „troonipärijast“ tulevane insener, asja uurimas. Ja ennäe: vesi, salapool, oli leidnud kõlguse nurga alla mugava koha – tal puudus lihtsalt äravoolutee. Selge: kraav, aga Sõrmuse, mitte Andrese-Pearu moodi ja seal ta nüüd uhkeldab, juhtides vihmavett alla oru poole.
Aga nüüd kõlguse kallale! Abiks kutsuti algul kohalik ehitusmees Väino, aga siis viis saatus meid kokku puumeister Karlaga ning töö läks lahti. Maa oli nõnda pehme, et meetrine pakk, millele tungraud toetus, vajus üleni maa sisse, aga palksein ei kavatsenudki ennast liigutada. Lõpuks saadi alumine palk kivi peale. Tõsi, mitte küll päris alumine, sest see oli nii pude, et lagunes lihtsalt laiali… ja tuli asendada.
Veel üksjagu kõpitsemist ja eestiaegne auväärne hoone lükkas oma selja sirgu ning sai hoopis rõõmsama väljanägemise. Hakkama saime! Aasta siis oli 2011.
